“Masinawärgis” käis külas helilooja ja muusik Sven Lõhmus, keda pärjatakse neljapäeval toimuval Eesti Muusikaauhindade galal kõige võimsama preemiaga - panus Eesti muusikasse. Kuigi mees on oma kuulsuse välja teeninud eelkõige pop-muusikas, siis on ta nooruses mänginud mitmetes raskema muusika bändides.
Sven Lõhmus hakkas muusikaga tegelema kaheksakümnendatel, kuid siis kuulus tema süda rohkem raskemale muusikale. Keskkooli esimesed aastad läksid mehel selle tuules, et teha kõvasti punki ja rokki. “Ma olin ju kunagi punkar, isegi proovisime teha sellist kõvemat-käredamat rokki. Isegi metalit katsetasime,” meenutas ta.
Kaheksakümnendate keskel jõudis Lõhmuse ellu aga esimene süntesaator, seda kusjuures täiesti juhuslikult. Ta läks ostma hoopis videomakki Panasonic G-12, mis oli toona väga kõva sõna. “Isaga läksime Viljandisse onu juurde, onu sõber oli Lenkast ehk siis Peterburist ostnud endale sünteka. Ja ütles, et ega ta ise ei viitsi seda mängima hakata, äkki tahame endale. Ja nii ta läks. See oli Eesti üks esimesi isemängivaid süntekaid. Yamaha PSR. Varem sellist pilli Eestis olemas ei olnud. 1984. aastal,” meenutas Lõhmus. Raha tuli kusjuures peedipõllult, mille perekond oli enda hallata võtnud, et kolhoosile saadusi tagasi müües lisaraha teenida.
Lõhmus ei tule muusikute perekonnast, tema isa oli automehaanik ja ema perearst. Noor Sven oli aga täitsa kindel, et tema tahab just muusikaga tegeleda. Poiss lausa jonnis vanematele, et temal on kindlasti vaja muusikakooli minna. Alguses punnisid vanemad vastu, kuid lõpuks leebusid. “Siis ma ikkagi läksin. Kuna meil kodus klaverit ei olnud, elasime viiendal korrusel suures paneelmajas, keegi sinna pianiinot ei viitsinud tassida, siis anti mulle akordion,” rääkis mees, kes sai koolis klaverit harjutada ja kodus omakorda akordionit.
Kitarri õppis ta ära ise, abiks olid mitmed tuttavad tüübid, kes toona kõvasti punki tegid. Esimesed käigud õppis ta nendelt, hiljem palus Lõhmus abi koolis esinemas käinud bändimeestelt. “Kui kooli tuli mingi bänd esinema, siis ma läksin alati kitarristi juurde. Ütlesin: “Kuule, näita mulle, kuidas seda või toda mängida!” Pillimehed olid jumala lahedad, keegi ei öelnud, et mida sa tatt seletad.”
Muusikalised õpingud said oma lõpu 1990. aastal, kui Lõhmus sai kätte muusikapedagoogi paberid, tema täpne eriala on sümfooniaorkestri dirigent. Pärast seda läks ta tööle Välisministeeriumisse ja mõnda aega teenis ta leiba kindlustusfirma heaks töötades. Kuid peagi hakkasid esinemised tööd segama, seega otsustas mees ennast täielikult muusikale pühendada.
Kuna mees on nooruses raskema muusikaga tegelenud, uuriti talt, et kas kunagi on loota mehe sulest ka käredamat muusikat. Ta tunnistas, et mõtleb sellest pidevalt. “Täna mõtlesin siia sõites, et tegelikult ei ole mul oma CV-s mitte midagi sellist ette näidata. Mis on ääretult kurb. Ma pean ette võtma selle. Ma olen ammu mõelnud, et peaks komplekteerima või liituma või kirjutama kellelegi,” avaldas muusik.
“Ma olen lapsest saati seda musa kuulanud, kuigi elu on mind viinud hoopis teistele radadele ja väga teistsuguste biitide juurde. Mis ei tähenda seda, et mulle rokk ja metal väga ei meeldiks,” lisas ta.
Milline on Lõhmuse suhe masinatega? Miks hakkas ta üheksakümnendatel pop-muusikat tegema? Mida neljapäeval EMA galal laval näha saab? Seda ja palju muud saad teada allpool olevast heliklipist!
E-R 6-10
Ornitoloog
N 16-18 MasinaWärk
Moto- ja kidrameez
